Skip to Content

Sõbrad meist!

Minu kassi lugu.

 

Minu kass on väiksema luustikuga kohevakarvaline isane 3 aastane kiisu. Igati tore ja toimeks tegelane, tubase eluviisiga ja korralike elukommetega.

Kogu mure hakkas peale kevadel, aprillis hakkas kass peitu minema, aegajalt sõi siis pirtsutas jälle toiduga ja  aegajalt oli kõht korrast ära,  korralike junnide asemel oli pehme kaka. Esmalt ei võtnud neid märke väga tõsiselt, eks ikka räägitakse te kass end nälga ei jäta ja enda kasimisega saab ka ise hakkama st, et kassi pesemine ei ole just tark tegu, isegi kui haiseb või pepu karvad kakased on. No ja nii me edasi elasime, kass hakkas isukalt sööma, mängis ja kõik oli ok, Kuni siis mai keskel kõik kordus, isuga närutas ja oli enamuse aja peidus ja kogu kulminatsioon saabus pühapäeva õhtul kui korraga kassi tagumised käpad teda enam ei kandnud ja kass enamuse ajast pikali oli Selleni jõudmiseks oli vaja 3 pöeva, neljapäeval veel sõi, pühapäeva õhtul oli nõrkusest pikali. Esmalt arvasin siiski et nüüd on kuskilt all kukkunud või millegi vahele jöönud, no et ei ole võimalik iseenesest niisuguseks muutuda. Suure hädaga helistasin vetarstile, kes leidis aega meid vastu võtta, egas midagi kass spordikotti ja sõitu, kohale jõudes avanes kurb pilt, kassil oli tugev vedelikupeetus, arst süstis teatud lahuseid ja andis lootust et kui homseks parem ei ole siis tuleb tagasi tulla. No ja nii oli, kogu pühapäeva õhtu kass nuttis ja inises, esmaspäeva hommikul olime tagasi, tehti valuvaigistid ja süstiti jälle turgutavaid lahuseid. Jõudsime lõunaks koju , kass oli loid kuid vähemalt valude köes ei vaevelnud. Samas mäkasin et kassi karv oli jahe, taipasin kassile soojad tekid alla ja peale pannaja kassi suu kaudu süstlaga veega toita, kella kuue paiku õhtul olid valud tagasi, kass hingeldas ja oli aru saada et tal on väga halb olla. Selleks ajaks oldi mind valgustatud kasside kiirabist, Tallinnas asuvat firmast, sinna helistades anti teada, et kohe on vaja Tallinna jõuda,  kui kass ei kaka, ei joo ega söö siis paari päevaga võib surm saabuda. Olin valmis suunduma bussi peale, ennemalt veel uurisin egas keegi linna ei hakka sõitma, aga sel ajal enamasti pigem tullakse linnast kui minnakse linna.

Siis naeratas õnn, õnnestus ühendust saada varjupaiga töötajaga ja sealt poolt oldi valmis minema Tallinna, sõit algas kell 20.30, tee peal astusime läbi veel ühe veterinaari juurest, kes samuti ei pakkunud kassile pikka iga, et kes kahtlustas kasvajat, kes sisemisi vigastusi, egas midagi, sõit Tallinna poole… Kohale jõudsime kell 22.30, kliinikul oli veel üks patsient , väike nugis, kuid minu kassi kehv seis andis talle eelise ja me saime tilguti alla. Sealt hakkas kõik paremuse poole minema, tehti röntgen, selgus et kassil oli kõhukinnisuse tagajärjel kakaväljutus seisma jäänud ja kõhus puhitused, seetõttu ka söögist ja joogist keeldumised. Kass jäi Tallinna intensiivi sisse, verenäitajad olid väga halvad , punased verelibled olid peaaegu kadunud, seetõttu ka raskendatud hingamine ja südamekahinad. Kliinikus  anti lisaks hapniku ja määrati antibiootikumi ravi. Ajapikku sai jalad alla, hakkas sööma ja nädala lõpuks koju.

Kaasa saime tabletid ja soovituse tagasi tulla juuni lõpul. Et siis vereproovide kaudu selgeks teha, mis siis tegelikult lahti oli,  Variandid on kas nüüd kassil ussid kes siis soodsates tingimustes vohama hakkasid ja sellise kaose kehas tekitasid või siis sai viiruse, vaktsineerimata kassi puhul on kõik võimalik.

Kodus tabas meid kõhulahtisus, mis omakorda antibiootikumiravi korral pidi ka võimalik olema, taastumine võttis 5 päeva, nüüd ootame kosumist ja siis analüüsidele ja siis vaktsineerimisele.

Lõpp peab õnnelik olema, peame ellu jääma ja suureks kohevaks, paksuks ja mänguhimuliseks kassiks tagasi saama.

Tänud varjupaoga töötaja öisele sõidule.